Džinn

AJALUGU

Juba Vana-Kreeka ja Vana-Rooma aegadel kasutati raviks kadakamarju, mis on džinni peamine maitseaine. Väidetavalt lisasid 11. sajandi benediktiini mungad neid veinist destilleeritud kangele alkoholile. Esimene džinn valmistati 15. sajandi lõpul Madalmaades, kus kadakamarju kasvas külluses. Jooki tunti jenever’ina, see tuleneb prantsuskeelsest sõnast, mis
tähendab kadakamarja. 16. sajandi alguseks oli sellest saanud Belgia, Hollandi ja Põhja-Prantsusmaa rahvusjook.
17. sajandi hakul avastasid jenever’i inglased, kes täitsid Euroopas sõjakohustusi, ja hakkasid seda kutsuma džinniks.
Tänu sellele avastusele puhkes Inglismaal 18. sajandi alguses tõeline džinnihullus. Hinnangute kohaselt valmistati ja müüdi džinni igas kolmandas kodus. See tekitas suuri sotsiaalseid probleeme ja mõjus halvasti inimeste tervisele, mistõttu 19. sajandi alguses nõudis Inglise parlament suuremat kontrolli selle üle, kes võib džinni valmistada ja müüa. Selline piirang tõrjus välja vähem tuntud destilleerijad ja jaemüüjad.

1831. aastal leiutati kolonndestillaator, mis võimaldas alkoholi-, sealhulgas džinnivalmistajatel, toota puhtamat ja selgemat alkoholi. Tänu sellele hakati maitsetega julgemalt katsetama ning sündis palju uusi džinnitüüpe, nende seas Hollandi džinn (genever), Londoni kuiv džinn ja kolmandana Plymouthi džinn, mida valmistatakse Inglismaal Plymouthi linnas.

 

STANDARDID

Džinn on piiritusjook, mis on maitsestatud taimsete saadustega, sealhulgas seemnete, viljade ja juurtega. Seaduse kohaselt peab kõige rohkem maitset pärinema kadakamarjadest. Muid piiranguid selle kohta, milliseid taimseid saadusi võib kasutada ja kui palju, ei ole sätestatud. Enim kasutatakse kadakat, koriandrit, apelsini- ja sidrunikoori, heinputkejuurt, kardemonikaunu, iirisejuurt ning mandleid. Ametlikult peab džinn sisaldama alkoholi vähemalt 37,5%, kuid enamikus džinnides on alkoholisisaldus 43–47,3% mahust.

Tavaliselt eristatakse džinnide hulgas kolme põhiliiki.
Hollandi džinn (jenever) on rikkalik ja magus, meenutades konjakit. Tavaliselt on selles kasutatud rohkelt kadakat, lisaks teisi taimseid saadusi.
Londoni kuiv džinn (London Dry Gin) paistab silma maitsetaimede, eriti kadaka ja mõrude taimede sisalduse poolest. Nimest hoolimata on Londoni džinn vaid tüübinimi ja seda võib toota kõikjal maailmas.
Plymouthi džinn on kuiv jook, mis sisaldab vähe maitsetaimi, sealhulgas vähem kadakat kui Londoni džinn, ning mõrusid taimi pole kasutatud. See on ainus kaitstud päritolunimetusega džinn, mis tähendab, et seda võib toota ainult Inglismaal Plymouthis.


TOOTMINE

Džinn on alguses puhas ja neutraalne teraviljast valmistatud alkohol. Siis destilleeritakse seda uuesti ja tootjale omase džinnitüübi saamiseks maitsestatakse see taimsete saadustega.
Džinnitootjad kasutavad maitsestamisel eri meetodeid, et anda igale kaubamärgile soovitud omadused. Nende hulka kuuluvad:

  • Leotamine –  taimi leotatakse koos alkoholiga destillaatoris ööpäev enne destilleerimist; tõmbamismeetod ehk korviladumine (ingl racking). Alkoholi kuumutatakse destillaatoris. Siis asetatakse taimed korvidesse ja aurutatakse alkoholi käes. Taimedes olevad maitseained kanduvad edasi korve läbivatesse alkoholiaurudesse;
  • Keetmine – taimed ja alkohol segatakse destillaatoris vahetult enne destilleerimise algust;
  • Külmalt segamine – taimedest eraldatakse eeterlikud õlid, mis segatakse veega ja lisatakse enne pudelitesse villimist alkoholile. Kuna maitsevett ja alkoholi koos ei destilleerita, ei saa seda toodet ametlikult nimetada destilleerdžinniks.

dzinn_800_dusk