Konjakid ja brändid

BRÄNDI

konjakBrändi on läbi ajaloo olnud tuntud kui ideaalne jook pärast õhtusööki või jook, millega koos nautida head sigarit. Brändi ja konjaki sünnile aitas suuresti kaasa Rooma impeerium. Tol ajastul levis veini tootmine ka Prantsusmaa alale. 12. ja 13. sajandil oli Cognaci maakonnas voolav Charente’i jõgi populaarne äriline laevatee. Seda kasutasid Hollandi kaupmehed soola vedamiseks ja Prantsuse veini transportimiseks Põhja-Euroopasse.
Peagi püüdsid nad veini transpordi eesmärgil keeta ja destilleerida ning nad avastasid, et see oli stabiilsem ja jäi hästi joodav. Nad nimetasid sellise destilleeritud veini põletatud veiniks (holl brandewijn), millest lõpuks arenes sõna brändi.
Brändit võib valmistada kõikvõimalike puuviljade mahladest ja pressimisjääkidest, mida on võimalik kääritada. Viinamarjaveinist tehtud brändi on kõige levinum bränditüüp.
Tuginedes toorainele ja selle päritolu piirkonnale võib brändi jagada mitmesse kategooriasse: konjakid, armanjakid, kalvadosed, Hispaania Jerezi brändid ja Ameerika brändid.

17. sajandi alguses oli brändi üks olulisimaid tooteid Prantsusmaal, mis aitas kaasa majanduse kasvule. See levis läbi
Hollandi Inglismaale, Kaug-Idasse ja Ameerikasse. Enamasti on paremad brändid valmistatud padadestillatsioonil. Palju leidub ka suhteliselt kahtlase päritoluga kunstlikult värvitud alkoholi, mida müüakse brändi nime all ning mis on Euroopa Liidus alates 1989. aastast seadusega keelatud.

KONJAK JA ARMANJAKK

Tänapäeval on konjak ja armanjakk kaks kõige olulisemat brändiliiki, mis on valmistatud vaid Prantsusmaal. Konjakit tohib valmistada ainult valgest veinist ja Cognaci piirkonnas Prantsusmaal. Armanjakki toodetakse üksnes Gascogne’i piirkonnas Prantsusmaal. Konjaki ja armanjaki destilleerimisel on suur vahe. Armanjakki destilleeritakse pideva destilleerimise meetodil, konjakit destilleeritakse kaks korda padadestillaatorites.

Konjak sai tuntuks tänu Charante’i jõele ja selle mereühendusele. 15. sajandil toodeti Cognaci kriidisel pinnasel kehva  kvaliteediga ja äärmiselt happelisi valgeid veine. Need veinid ei talunud hästi transporti. Kohalikud veinitootjad proovisid veini esmalt destilleerida ja siis transportida Limousini tammevaatides. Samal ajal olid laevateed sõdade tõttu pidevalt blokeeritud ning laevades ja ladudes seisnud tammevaatidesse oli aja jooksul tekkinud ilus kuldne vedelik, mis polnud enam nii kange ega tulise maitsega. Kohalikud veinitootjad koos Suurbritannia ja Skandinaavia kaupmeestega said peagi aru, et see on uus jook. Selgus, et sellel kriidisel pinnasel kasvanud viinamarjadest ja nendest valmistatud happelistest veinidest sai toota parimat brändit.

Brändi tootmine levis Prantsusmaal kiirelt. Kõikvõimalike halva kvaliteediga jookide ja isehakanud tootjate tõttu otsustas Prantsuse valitsus 1. mail 1909 anda Cognaci piirkonna tootjatele õiguse kutsuda oma brändit konjakiks. See tähendas, et ainult sellel piiritletud Cognaci maakonna alal toodetud brändisid võib nimetada konjakiks.

konjak kaart

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Aastal 1936 jagas Prantsuse valitsus Cognaci ala kuueks osaks: Grande Champagne, Petite Champagne, Borderies, Fins Bois, Bons Bois ja Bois Ordinaires. 1938. aastal otsustas valitsus tähistada kõige kvaliteetsemat osa, Grande ja Petite Champagne’i piirkonna viinamarjaveinist valmistatud konjakeid päritolusertifikaadiga AOC (pr Apellation D’Origine Controlée) ning kutsuda neid Fine Champagne’i konjakiteks. Selles segus peab olema Grande Champagne’i viinamarjaveinist destillaadi osakaal vähemalt 50%.

Konjaki valmistamiseks võib kasutada vaid kolme viinamarjasorti: Ugni Blanc (tuntud ka kui Saint Émilion Prantsusmaal ja Trebbiano Itaalias), Folle Blanche ja Colombard. Ugni Blanc moodustab üle 90% toodangust. Viinamarjad koristatakse üsna varakult, et tagada veini vähene alkoholisisaldus (umbes 7‒9%) ja väga suur happesus. Saadud veini destilleeritakse kaks korda. Esimesel korral saadakse madala alkoholisisaldusega destillaat, mida kutsutakse prantsuse sõnaga brouillis, ja teisel kange alkohol, mida kutsutakse eluveeks (pr eau-de-vie).

Pärast destilleerimist küpsetatakse konjakit tammevaatides vähemalt kaks aastat. Erinevad konjakitootjad kasutavad tammevaate suurusega 270‒450 liitrit. Enamik toodetavatest konjakitest on segukonjakid, mille kokkusegamiseks kasutatakse erineva vanusega destillaati (pr eau-de-vie).

Iga konjakipudeli etiketil on markeering, mis vastab selle konjaki valmistamisel kasutatud kõige noorema komponendi vanusele.

  • V.S (Very Special), kutsutud ka kolmeks tärniks (***) – noorim konjak segus on vähemalt kaks aastat vana.
  • V.S.O.P. (Very Superior Old Pale) – noorim konjak segus on vähemalt neli aastat vana.
  • X.O. (Extra Old, pr Hors d’age tõlkes ’väljaspool aega’), hüütud ka Napoleoniks – noorim konjak segus on vähemalt kuus aastat vana.

Konjaki segamine on tõeline kunst ja kunstnikuks on igal konjakitehasel oma keldrimeister. Valmis konjak võib koosneda isegi rohkem kui 300 konjakist. See on segu Cognaci viinamarjapiirkondade erineva vanusega destillaatidest.

Konjakil on väga hea maine kogu maailmas ning seda tuleb hoolsa töö ja pühendumisega kaitsta. Paljude aastatega on välja töötatud hulk reegleid ja seadusi, mis välistavad halva kvaliteedi ja kopeerimisvõimaluse.

Igal konjakimajal on oma stiil ja maitsekvaliteet ning seda säilitatakse aastast aastasse, et rahuldada oma nõudlike klientide soove.

KALVADOS

Kalvados, mis on valmistatud Alam-Normandia piirkonnas õuntest ja pirnidest, on samuti brändi, nagu ka kuulus Souillaci ploomibrändi ja mitmed eau-de-vie’d kõikvõimalikest marjadest ja puuviljadest.

 

 

Privacy Preference Center

Close your account?

Your account will be closed and all data will be permanently deleted and cannot be recovered. Are you sure?