Veini ajalugu ja viinapuu marjad

VEINI AJALUGU

WINEJARD

Vein kütkestab, hurmab ja ahvatleb rohkem kui ükski teine jook maailmas. Tõenäoliselt hakati veini valmistama Kaukaasia mägede piirkonnas praeguse Gruusia ja Kurdistani aladel arvatavasti 8000 a tagasi. Levinuima oletuse järgi pandi mõni peotäis metsikuid viinamarju savipotti ja unustati sinna mitmeks päevaks. Need hakkasid käärima ja toimus süsihappeline matseratsioon. Mahl jooksis välja ja käärimine jätkus pärmiseente toimel. Hiljem avastati, et vedelik on savipoti põhja vajunud, ning proovides ilmnes, et jook on joovastava toimega – nii sündiski esimene vein. Kui kiviaja ühiskond arenes ja osati juba veini valmistada, hakati veiniga kauplema. Vein levis kiiresti Vahemere äärsetesse maadesse: seda valmistasid egiptlased, hiljem kreeklased ja siis roomlased. Antiikmaailmas joodud vein erines tänapäeva veinist. Toona eelistati magusat veini, mille alkoholiprotsent oli väiksem ja veini segati teiste ainetega, nagu mesi ning vürtsid. Juba enne roomlaste tulekut olid Kreeka kaupmehed toonud Lõuna-Prantsusmaale viinapuud ja 3. sajandi lõpuks valmistati veini tänapäeva traditsioonilistes veinipiirkondades Bordeaux’s, Burgundias, Moseli orus ning Jerezis. Sealt hakati veiniga varustama Rooma keisririiki. Veini transportimiseks ja säilitamiseks kasutati amforaid.

Veini valmistamise arengule on olnud suur mõju keskaja munkadel, kes vaatlesid loodust. Nende uurimistöö aitas viinamarjakasvatust mõista ja edendada.

Uus ajastu veini arengus järgnes Kolumbuse merereisile Ameerikasse 1492. aastal ja juba 1521. aasta lõpuks olid viinamarjaistandused rajatud Mehhikosse, 1548 Tšiili ning 1769 Californiasse. Hollandlased valmistasid 1659. a veini Hea Lootuse neemel ja sealt viisid esimesed eurooplastest asunikud viinapuu pookeoksi Austraaliasse ja Uus-Meremaale.

19. sajandil oli tähtis roll Louis Pasteuri teaduslikul tegevusel. Tänu temale hakati paremini juhtima veini valmistamise kulgu ja valmistama paremaid veine. Louis Pasteur tõestas, et veini panevad käärima mikroorganismid, ning veinikaubandus hoogustus. Kuldajastu lõppes 19. sajandil, kui Põhja-Ameerikast jõudis Euroopasse viinapuutäi, mis laastas istandikke algul Prantsusmaal ja siis ülejäänud Euroopas. Seejärel õpiti viinapuid selle kahjuri suhtes kindlatele alustele pookima. Samal ajal kasvas veinikaubanduses võltsimine, kuna odavate veinide valmistajad püüdsid oma veine müüa grand vin’i nimetuse all. Seepärast töötati Euroopas välja veinide ehtsuse tagamise süsteem, et kaitsta kvaliteetveinide tootjaid. Selline oli näiteks 1855. a loodud Grand Cru Classei süsteem, mis hõlmab Haut-Medoc’i ja Sauternes’ veine, sisaldades ka üht tippveini Chateau Haut-Brion Graves’ist.

 

VIINAPUU MARJAD

Viinamarjad2
Viinapuu kasvab mõõdukas kliimas – kõige parem on põhjapoolkeral 30–50 laiuskraadi ja lõunapoolkeral 30–40 laiuskraadi vahele jääv ala. Väga oluline viinamarjade kasvatamisel on viinapuude kasvukeskkond, st kliima, topograafia ja pinnas (pr terroir). Prantsuskeelne termin terroir tuleneb sõnast terre, mis tähendab maad ja pinnast, kuid selle täpsem tähendus on piirkond.

Viinamarjasortidel on veinistiilide kujundamisel suur tähtsus. Esmalt määrab sort ära veini värvuse, happesuse, alkoholisisalduse, punastel veinidel parkainete taseme, täidluse ja stiili ning samuti selle, kuidas veinivalmistaja veini käsitleb. Veinid liigitatakse punasteks, rose ja valgeteks veinideks.

Tähtsamad heleda kestaga viinamarja sordid on Chardonnay, Sauvignon Blanc, Riesling, Chenin Blanc, Viogner ja Muscade. Tähtsaimad tumeda kestaga viinamarjasordid on Cabernet Sauvignon, Merlot, Cabernet Franc, Pinot Noir, Pinot Gris, Syrah/Shiraz, Grenache/Garnacha, Sangiovese, Tempranillo ja Nebbiolo.