Viin – ajalugu, standardid ja tootmine

viin_väike2

AJALUGU

Alkoholi destilleerimise meetod sai tõenäoliselt alguse kas Mesopotaamiast või Hiinast. Hiinlased kasutasid kohalikku rikkalikku põllukultuuri riisi, et valmistada sellest alkoholi esmalt meditsiini jaoks ning hiljem ka laiemaks tarbimiseks. Ida-Euroopasse jõudis destilleerimine 8. või 9. sajandil. Venemaal kasutati destilleerimisel kohapeal kasvatatud nisu nimetades seda sõnaga vodka, mille tähenduseks oli ’veidi vett ’. Poolas aga valiti lähteaineteks nii kohalik nisu kui ka kartul.
Esimesed viinad olid karged ja sageli kehva kvaliteediga. Et muuta viin joodavamaks, maitsestasid valmistajad seda puuviljade, ürtide ja vürtsidega. Rootsi destilleerijad hakkasid 15. sajandil kasutama kohalikku nisu, et toota eraldi teatud liiki neutraalset destilleeritud alkoholi, mida nimetati rootsi keeles branvin’iks (põletatud vein). Seda jooki kasutati algul vaid meditsiinis, kuid tänu oma meeldivale toimele sai see populaarseks ka tavatarbijate seas. Viina tarbimine kasva märgatavalt 16. ja 17. sajandil ning sellest sai rahvusjook nii Venemaal, Poolas kui ka Rootsis. Veel alustati vodka tootmist Hollandis, mida oli seni tuntud kui esimeste džinnide kodumaad.
19. sajandi lõpuks olid tootjad hakanud viina valmistama uuel meetodil, mida nimetatakse jadadestillatsiooniks. Sellisel viisil destilleeritakse alkoholi sadu kordi, et eemaldada sellest iga korraga ebapuhtust ja ebameeldiva maitsega kõrvalprodukte. Tulemuseks saadi palju mahedam, puhtam ja ehedama maitsega viin.
20. sajandil avastasid tarbijad üle maailma, et viina unikaalsus võimaldab luua lõputul hulgal maitseküllaseid kokteiliretsepte. Aastal 1967 osutus viin Ameerika Ühendriikides kõige populaarsemaks valgeks alkoholiks (white spirit), edestades džinni ja 1976. aastaks oli viin ühtlasi enimmüüdud alkohoolne toode Ameerikas. Praegu on viin kogu maailmas enim müüdud alkohoolne jook.

STANDARDID

Erinevalt sellistest alkohoolsetest jookidest nagu burbooni viski ja šoti viski, ei ole viina määratlemiseks loodud rahvusvaheliselt kehtivaid standardeid. See võimaldab tootjatel olla toote eripära loomisel märksa paindlikum ning arvestada oma kohalikku põllumajandust, kultuuri, maitse-eelistusi ja tavasid.

TOOTMINE

Tänapäeval destilleeritakse enamus viinasorte teraviljast (rukkist ja nisust), kuigi seda võidakse teha ka kartulist, peedist või viinamarjast – peaaegu kõigest, mis kasvab maapinnal ning on võimeline tootma käärimisprotsessi jaoks suhkrut. Rukis on viina tootmisel kõige tavapärasem teravili, kuigi aastani 1870 kasutas seda ainsana Venemaa. Praegu valmistab rukkist kõige rohkem viina Poola. Põhjamaad eelistavad aga tippkvaliteediga nisu, mille puhul on lihtsam muuta tärklist käärivaks suhkruks. Destilleeritud nisumass tagab ühtlasi kõrgema puhtuse- ja neutraalsusetaseme. Kartuli kasutamine baasainena on kõige keerulisem, kuna tärklise lagundamine ja muutmine käärivaks suhkruks ei toimu nii lihtsalt Kartulimass aga tagab rikkalikuma maitsega ja tihedama produkti.